Jaanipäev

Tsauka.

Mõtlen hetkel, teile kõigile õnnelikele eestlastele, kes oma jaanipäeva lõkke ääres, grillides ja lähedastega veeta said, sest ega siin jaanipäevast midagi ei teatagi.

Mu nädal on väga meeletult veedetud ka, teki all ja aspiriine sisse söödes, kord on üks häda, kord teine, alustades palaviku ja lõpetades kohutava kõhimisega mis ei lase mul magada. Tundub, nagu see haigus ei tahagi järgi anda aga ma loodan, et nüüd paraneb siin lähipäevade jooksul, sest homme tuleb Georg ja laupäev tahaks Londonisse jõuda. Niiet oleks tore jaa.

Ma pole vahepeal päris kaua kirjutanud, et vb annan lühida ülevaate, mis vahepeal toimunud siis on.

Mais vist väga midagi muud peale eksamiteks valmistumise ei olnud. Mai lõpus tagasi koju, ja oi kuidas neid kojuminekuid alati tohutult ootame siin. See on nagu kuskile USAsse läheks, viib alati nii äksi täis. Aga, kodu on ikka kodu, mõnus ju kodus olla. Samas kui sa oled, sa ei oska seda hinnata. Sa hakkad kodu väärtust alles siis hindama, kui see eemaldub sinust. Mõtlen ikka päevast päeva, et ma annaks kõike praegu ema seljanka eest, kuigi ma olen alati vihanud seda suppi, või isegi kõige lihtsamate makaronide eest, sest need on ju ikkagi kodutoit. Ja isa pihvid on juba luksus mu jaoks, kui ma koju lähen ja ta mulle neid teeb, See on hetk, mida peab nautima.

Eestist veel siis nii palju, et õppisin ema uut peikat ka korralikult tundma, ja tundus iseenesest täitsa asjalik. Peaasi, et ema ise õnnelik on ja teab, et tema tehtud otsus on õige, siis las olla nii nagu on. Ja Eestis üldse oli mega, tavaline pubeka tekst nagu ikka, aga no sõpru ja kõiki lähedasi näeb ja üldse ümbruskond on tuttav ja keel on su oma kodukeel ja toit on see mida sa oled terve elu söönud ja, no need on sellised asjad, mida sa kindlasti igatsed, kui sa ei ela enam enda kodumaal. Ma mõtlen just seda, et kuigi mul on 100 %'ne mõte Eestisse mitte tagasi tulla, on see otsus vist ikka väga raske, mida langetada. Ma arvan, et hetkel on see ka, et Inglismaa on siiamaani küll viimane riik, kus ma elada tahan, sest see on mulle lihtsalt nii vastumeelne, kõik see kultuur ja see inimeste ellusuhtumine mulle üldse ei istu siin. Aga no eks näis, elame päev korraga, mingeid kindlaid lubadusi pole enam mõtet anda kindlasti, plaanid muutuvad pidevalt.

No peale Eestit siis tagasi kooli, ja eksamid kohe peal. Eksameid oli meil vist mingi 8 kandi hulgas. Enamjaolt läksid hästi, peale keemia, mida ma lihtsalt ei viitsinud üldse käsile võtta. Tulemusest oli näha ka, aga no õnneks need ei olnud nii olulised eksamid, andsid ettekujutluse järgmise aasta lõpueksamitest. Siiamaani tean, et business 6, hispaania 6, mille peale ma olen üli pettunud, sest hindamissüsteem anti meile alles tulemuste kättesaamisel. Sain tglt 90/100, mis peaks olema puhas 7, ehk siis kui aru saate, on 7 nagu maks hinne, oli hispaanias äkitselt teine hindamissüsteem, ja 7 piir hakkas 95st. Niiet veits pissed off selle peale. Jaa ajalugu ka 6, niiet nende ainetega, mis mul suhtkoht korras, olen rahul, kuigi parandamisruumi on alati, niiet järgmiseks aastaks peaks siis kõik seitsmed saama :). Keemia 3, nagu juba eelnevalt öeldud, et ega ei viitsind eriti kätte võtta, ja mata 5. Inglise keele parandamisega läheb jälle õpetajal nagunii paar aastat, nagu ikka, et ehk siis vb millalgi saab selle ka teada. Meil muidu nii lahe inglise keele õpetaja, et talle on kombeks vahest ära kaotada meie töid ja vabanduseks ütleb, et "koer sõi ära", ja me peaks selle peale naerma, aga eriti ei vea naeru suule, kui kõik pingutus on paberile pandud, ja keegi lamp inimene, sest see õpetaja on ise nii tont ka, kaotab ära lihtsalt need tööd. Üli vägev.

Suvi on siin alles viimaste päevade jooksul hakanud korralikult välja end näitama. Praegu tundub, et siin hakkab tunduvalt juurde tulema soojust, nädalavahetuseks lubas Londonisse vähemalt 30 kanti sooja.

Eks ma siin üritan terveneda võimalikult kiiresti, ja oi kuidas ma ootan juba, kui vend siia tuleb. Siis tagasisõit, Soome pulma, loodetavasti Hispaaniasse ja suvest viimast võtma. Aga ega siis õppimist unustada saa ;).

Kena jaani ja suve kõigile!

Ciao,

Counting days 'till summer.

Tsauka,

Mõtlesin, et kuna hetkel veidike rohkem vaba aega, kui olema muidu peaks, siis võiks sissekande jälle teha. Ja, Eestist veel nii palju, et jõudsin viimased 4 päeva veel kodu nautida, kui lõpuks teada saime, et neljapäev meil ikkagi lend on. Samas, olin üsna vihane selles osas, et oleks ju siiski tglt võind sõita siia maani ära, ega mul Eurotripi vastu küll midagi olnud poleks. Aga noh, ega seal suurt vahet poleks.

Inglismaast siis nii palju, et praegu on küll rohkem, kui kopp ees sellest ja tahaks koju juba.

Ilmad on suhteliselt külmad juba päris pikemat aega. Õnneks päris vihma ei saja, aga suhteliselt nutune vaatepilt on küll, kui iga hommik aknast välja vaatad. Päike eks ikka aeg-ajalt paistab, aga muidu, kui ma kuulsin, et Tallinnas pidavat nädalavahetusel tulema 23 kraadi, siis vihale ajas küll :D. Sest, sellisest soojusest võib siin hektel veel ainult unistada.

Veel nii palju, et kickbox on ka südamesse läind, nüüd viitsib isegi laupäeva hommik end üles ajada ja kaks tundi piinelda, aga noo see on selline trenn, mida ikka naudib ka, päris tõsiselt kohe. Gizmoga, või noh selle volunteering work'iga veel nii palju, et nüüd lisaks neljapäevasele on meil veel reede õhtud ka sisustatud, how fun?

Üks, vb, tähtsündmusi siiamaani oli kindlasti eelmisel teisipäeval olev Uni day, Eesti mõistes teeviit, kus saime igasugust informatsiooni erinevate ülikoolide kohta, et kuhu kandideerida, kuhu mõistlik minna ja kus üldse midagi õppida saab.

Vahest üritame targa mulje ka jätta :)

Endal tekitab veel huvi law & criminology, aga raske oli leida mõlemat koos, eraldi law'd leiab vast igal pool, aga mind nagu ausaltöeldes huvitaks criminology rohkem kui lihtsalt law. Brožüüre on mul kilode kaupa võetud, et ikka endale raskemaks teha see valik, kus siis lõppkokkuvõttes minna. Alguses tegelikult olin ma päris kindel, et Inglismaale ülikooli ma jääda EI taha, aga nüüd iseenesest see idee ei kõlagi minu jaoks nii väga utoopiliselt. Muidugi, olen omad kriteeriumid endale pand, et kui valitud ülikoolidesse siia ei saa, ükskõik mis põhjustel, siis peab õnne minema otsima USAst.

Cambridge ja Oxford'i ülikoolide kohta veel nii palju, kuigi, need on ka sellised dreamülikoolid, kuhu siin minna oleks, on nende kohta kuidagi palju negatiivset vastukaja ka tulnud. Niiet, paneb veel päris pikalt mõtlema, milline valik on endale kõige parem ja kõige kindlam.

Samas, ma olen endal ka väga rakseks selle valiku teinud. Kuna ma tahan law & criminology't, siis ma pean kindlasti vaatama väga kaugele endale tulevikku ette, kuhu ma jääda tahan. Just sellepärast, et need erialad on igas riigis nii erinevalt välja aretatud, kõikide riikide oma seaduste ja põhimõtete poolest. Ja, üks põhjus sellele mõtlemiseks on see, et ma ei näe oma tulevikku ette Inglismaal, sest see riik on kuidagi lihtsalt mulle nii vastuoluline. Pigem, rohkem tõenäolisem oleks Aasia või siis Ameerika, kipub isegi rohkem kesk- või lõuna-Ameerika idee rohkem kõitvat.

Niiet, kuna ma juba siin hoogu sattusin ja kõik oma plaanid ette pajatasin, siis midagi rohkem huvitavat enam pähe ei tulegi. Varsti jälle tagasi kodus. Emal oli idee Taisse JÄRJEKORDSELT minna, ja Hong Kongi plaanidest ka nii palju, et need on vist suveks edasi lükatud, aga kuna mul suve programm suhteliselt kinni siis eks paistab mis saab.

Telefoni suutsin ka muidu ära kaotada :), niiet Inglise number hetkel ainult.

Igastahes, päikest ja loodetavasti ka sooja suve kõigile ;),

Ciao,

aprill

Tsaukaa,

Kuu aega möödas jälle. Hästi.

Millest alustada? Vb siis märtsi lõpust, kui võibolla tipphetki oli see, kui Elle vend jõudis ka Inglismaale. Tõime ta vaheajaks meie koolipinki nühkima, aga no mis saaks veel parem olla, kui vaheajal ka veel koolis olla? Käisime veel Londonis ja näitasime enda üüberlahedat linna, millest ei saa vist kunagi üle ega ümber, kõik Hastingsisse!

Noo, 31. märts siis jõudsime Eestisse ka lõpuks. Kui üle pika aja ta nüüd tegelt ongi, aga kui sa ikka seal koolis mõtled, et koju võiks kiiremini saada, siis tundub, et aeg läheb küll megaaeglaselt.

Mis siis Eestis põnevat? Pmst, 1. aprill oli kohe Soome minek, niiet Eestis jõudsin olla vaid õhtul, siis magama ja hommikul juba minek. Soomes oli ka päris hea üle pika aja olla, üle 7 kuu või kui kaua ma seal jälle polnud käinud. Soomes siis nägin vennad ära ja esimest korda jõudsin ka oma venna, ärge nüüd segi ajage, mu Soome venna :D, tütre-poja ära näha. Ulme ikka mõelda, et paps vanavanaisa, ei ole normaalne. Pole just minu soov 62 aastaselt, liiga vanana tunned end vast. Aga no ega mul parem pole, vanaonu :D, niiet mida ma virisen.

Aa üks naljakas vahejuhtum oli ka Soomes, mida päris paljud kuulnud juba, aga no mis seal ikka.

No igastahes, kui Soome sõitsime, siis ma ikka täiega tahtsin sõita, sain oma "Inglismaa piimakad" kätte, mille ma 700 krooni eest ja nulli teooria ja sõidutunni eest sain, ei mina saa aru mis süsteemid seal on. No igastahes, kuna mul juba varasemast autokogemust on, kuna ma Eestis siiski jõudsin oma autokooli ära teha, aga ma olin nii laisk, et eksamite tegemine vast väga huvi ei pakkunud, siis ma pidin ikka Inglismaani selle venitama.

Ja no Soomes siis, kui sõitsin mingit viimast 150 kilta, siis 10 kilta vist enne, kui oleks kohale jõudnud, sõitsin maanteel ja noo fakk, ment. Kuna inglismaa piimakatega ei saa välismaal sõita ja teadagi ei saa Soomes alla 18 aastane rooligi istuda, siis mul ikka süda seest peksis ja adrenaliin oli põhjas kui jõudsin politseid näha. Noo see seisis seal ees, sõitsin tast maanteel mööda ja jõudsin mingi paarsada meetrit sõita kui vaatasin, et pani juba sinised vilkuri peale. No ma jõudsin paar halba lauset seal autos karjuda :D, kui siis ta tuli sinna aknale: "hellouu, hellou", ma ütlesin, no "iltaa, iltaa". "ahhaa, soomlased?", "no ja, ikka". Ma proovisin, võimalikult vähe talle otsa vaadata, siis ta oli mingi "mul on üks küsimus", ma olin suht endamisi, et no jess, hästi läheb, "ega te siin ühte eesti või läti numbrimärkides wolksvagen golfi pole näinud sõitmas?", "ega ei ole küll, aga üks eesti numbrimärkides wolsvagen sõitis meist enne mööda". "ahja, tema me juba peatasime, temaga oli kõik korras". Siis tuli selline kena 2 sekine mõttepaus, politsei vaatas mulle kena pilguga silma :D, ja no "ega siis midagi, kenasid pühi teile ja sõitke turvaliselt", "ja aitäh, sama teile". Ja no, võib uskuda milline kergendus. Pärast vaatasin, et kui oleks nn vahele jäänud, siis oleks kerge paari tonnine trahv tulnud ja juhilubade tegemine veits edasi veninud.

Aga see selleks siis. 5ndal ma tulin siis tagasi siia, ja no, mida sa ikka vaheajal teed, kui magad päevad? inimesed nagunii kõik koolis jne. Aga eks iga päev ole omaette mõnus päev, paljusid sõpru näeb jälle ja üldse, there's no place like home. A ja golfi käisin ka väga väga palju mängimas vahepeal, ei aga üli mõnus, vanad oskused hakkavad ka tagasi tulema, jumal tänatud.

Kõige lahedam on muidugi see, et Islandi tuhapilved pidid just selle nädala peale tulema, ning ega meie laupäevasest minekust ei tulnud eriti midagi välja. Nüüd ootan pikisilmi siin, millal saab teada, kas meil on nüüd siis autoga Inglismaale sõitmine või peame ootama neljapäevani ja lootma, et lennuk iga läheb. Aga no, miks ka mitte, pikemat aega Eestit ja vähem aega järgmise vaheajani, mille ma VB Hong Kongis veedan, mis oleks ka väga supper. Aasia kuidagi tõmbab mind, selline koht kuhu võikski jääda. Aga no eks paistab siis.

Seniks, ega siis midagi, kena päikest sealt tuhapilve tagant, suvi tule rutem! Saaks lebosse lasta ja Eestis olla ja üldse, jõudu ja jaksu ;)

Ciao,

Koit Toome - nädalalõpp ;)

Märts

Tsauka,

Sorri, ma ulme laisk, ei viitsi uuendada siin aga kuna kõik vinguvad juba siis peaks vist vastu tulema.

Mis siis vahepeal toimund on? Koolis läheb aina paremini ja paremini, üllataval kombel. Ma just siin rääkisin ja mõtlesin, et kindlalt motiveerib see ka, et kuna tugev klass on siis sa üritad ennast nagu samale tasemele panna teistega ja ei taha maha jääda, mis ma usun, et on suht tugev faktor ka selle puhul, kuidas sa õpid. Ikka vahest võetakse ju teistelt eeskuju. Aga üldse, kuidagi hakkab aina rohkem istuma see elu siin ja õpihimu ja suureneb ja suureneb, mis iseenesest ju üli hea.

Veebruariga nii palju, et 12.-20. veebruar jõudsin eestis ka käia. Üli hea oli jälle kodus olla. Vanemad olid ka veel Tais aga saigi vennaga kahekesti kah oldud üle pika aja ja üldse väga palju igast haigeid ja naljakaid asju toimus, mis tegid sellest vaheajast ka üli nauditava. Kõiki inimesi oli ka nii hea üle pika aja näha. Üldse Eestis olla on nüüd nagu kuskile välismaale minek, mis tglt ongi nii ju, alati ootusärevus sees.

Tabasalus käime suusamaskidega poes :D (külm on, mida te muud ikka siit järeldate?)

4.märtsil tulid ema ja isa ka lõpuks Taist tagasi. Oli ka aeg. 3 kuud puhast puhkust, kadestan. Läksin siis neile Londonisse vastu ka ja võtsin vaba päeva koolist. Ma ei tundnud alguses neid äragi, nad olid nii lahedalt neegrid. Pärast siis käisime Stanstedis ja tulime tagasi, sest ega neil oli kõigest ju 6 kohvrit ja 60 kilo kaalu, mulle on ikka mõistatus see, kuidas nad sealt üldse tulema said. Noo veetsin igastahes nendega päeva Londonis, mis oli üli mõnus jälle.

Nüüd eelmine nv käisime nt BBC mingitel filmicastingutel proovimas mingisse filmi peaosa saamas haha, eks näis siis kuidas läheb, nad vist mainisid küll meile, et nad päris eestlasi ei oodanud aga me näitlesime nende arust üli hästi, mis tegi juba ns tuju rõõmsaks. Pärast käisime veel neljakesti Eastbourne's, mis oli ka omamoodi. See linn alati Londonisse minnes tee peale jäänud ja me mõtlesime, et ehk võiks siis seal ka ära käia. Ja nagu igale Inglismaa coastline linnale kohale, seal peab ikka üks suur rõve pier olema, kuhu peale on kasiino ehitatud. Ei mina saa aru sellest mõttest,

Eastbourne

No igastahes, õppida ikka antakse alati päris reaalselt, ega meie ajaloo esseed ei ole kuskile kadunud, vähemalt saime esimesest maailmasõjast kaugemale, lõpuks. Pool aastat ajavahemikku 1913-1920 õppida, võin öelda, et suht üle viskab see.

Mis veel siis, lähinädal on ju isal ja vennal sünnipäev niiet palju palju õnne teile kui loete seda, üldse tervitusi Eestisse kõigile :). A ja veel, 3 nädalat Eestini, siin läheb ikka aeg hämmastavalt kiiresti. See on see, kui on kogu aeg midagi teha.

Ilmast, kui keegi huvitub, siis siin on 0 senti lund juba viimased kuu aega, niiet ärge rohkem küsige, kas lund tuleb või mitte, sest silmnähtavalt oli see ka viimane kord kui lund see kevad näeb. Muidu, siin mere ääres, kui nüüd mõelda, siis on üli tuuline, mis teebki selle ilma veel külmaks, muidu päike paistab ja üldse hea mõnus ilm on.

Aga hoolimata isegi sellisest "suhteliselt" soojast ilmast, ootan ma ülekõige suve juba.

Aga teile sinna Eestisse siis, palju päikest ja ma loodan, et ma väga ei peaks lund taluma, kui tagasi Tallinnas olen :).

Edu kõigile,

Ciao,

veebruar

okei, ma ei tea, ma vist seda välja ei vabanda, millal viimati siia kirjutasin, üle kuu aja tagasi.

No igastahes sada häda koguaeg ja kiire kiire niiet, vabandan, elu on lihtsalt selline, ja ega enam nagu polegi teil ka ju huvitav lugeda, sama elurutiin iga päev nagunii peal.

Kui lühidalt hakata ette rääkima, siis kool, kickbox, kool, volunteering, fun, kool, eesti, uued inimesed, vanad sõbrad, pere igatsus.

Kõige lihtsam viis kirjutada kuu aega lühidalt.

Aga kui nüüd veidike lähemalt rääkida, siis koolis, läheb lihtsalt suurepäraselt. Üli rahul kooliga, üli head hinded ja üldse kuidagi enda arust asjalikumaks kätte läinud. Kui ise ka juba sellest aru saab siis võib öelda, et mingi progress on tehtud.

Kickbox kah, areneb. Lõbus, arendav ja raske. Kui nüüd muud trennid siia kaasa arvata, siis ujumist ka hakand suhteliselt rohkem ja rohkem tegema, niiet ajast hakkab aina rohkem puudust olema.

Läksime vahepeal volunteeringu peale ka üle, nimelt, koht nimega Gizmo, kus me siis nagu "hoiame silma peal" erivajadustega või rahalistes raskustes lastega. Mulle väga meeldib, midagi uut ja huvitavat neile näidata, uusi kogemusi saada ja suurendada ka oma silmaringi aladel, kuhu sa absoluutselt ei tundu kunag sattuvat.

Ja mis ülekõige, FUNNi saab meile iga päev. Meil lihtsalt nii lambised naljad alati aga no kuidas siis ilma nendeta, meie lõbus seltskond on ja jääb ka. Kõik klassis olevad inimesed on ka nii kalliks juba hakanud saama, alati on rõõmustav näha kõiki inimesi, absoluutselt ühtegi halba sõna ei ole klassi kohta, lihtsalt suurepärane. Ja muidugi, meie neljane kamp: "millal me koos ei oleks?", on küsimus. Kõik olete väga kallid mulle :).

Vahest juba jõudsime inglismaal uute ja huvitavate inimestega kohtuda. Niiet, õnneks meie sõprusringkond aina suureneb, see positiivne. Alati on tore uusi sõrpusi erinevatest riikidest ja religioonidest leida, avardada oma silmaringi.

Vahest jub jõudsin Eestisse ka. Tohutult ootasin, ja üllatus üllatus, päeva graafikud on TÄIESTI umbes, täiesti haige ikka. Aga vähemalt näeb kõik kallid inimesed ära, see on tähtis.

Ja mis muu siis veel, kui pere igatsus. Tahaks vanemaid näha, no kellel sellist tahet siis vahest ei tuleks :P.

Aga kokkuvõttes siis, kiire kiire kiire ja kõik läheb nii suurepäraselt hetkel, et ei saakski paremini minna :).

PS! Silmnähtavalt see blogi on seekord erilises ekstaasi hoos kirjutatud, niiet ärge väga maha tehke seda, sest ma ise ka tunnistan seda :D.

Kõike paremat,
Ciao,

2010

Teree,

Kõigepealt vabandan, et viimasest postitusest nii kaua aega on. Pole absoluutselt viitsinud oma reisist detailselt rääkida, ja kuna mul blogi siiski Inglismaast, siis ega mul ei olegi eriti tahtmist Taist mingi eriti kaua kirjutada.

Bang Sare Harbour

Kiire ülevaate võin muidugi teha. Kuidas siis oli, väga väga mõnus. Sai üle pika aja jälle korralikku kuumust tunda. Tais on tunne, nagu sa oleks 24/7 poolkuumas saunas. Pidev veepuudus ka, mis muidugi aru saadav. Üldiselt oli igav puhkus, suuremas osas lebotamine. Üks asi on igastahes selge, aina vähem on tahtmist minna vanematega kuskile reisile. Just selles mõttes, et nagu ülimalt igav on lihtsalt, mitte midagi pole eriti teha. Liikuda ka eriti üksi ei viitsi seal, mida sa ikka mingi linnas ka oled üksi oled lahe ve?

Aga eks seal vahest ikka midagi lõbusat ka toimunud. Tai alguses, teisel päeval tegime väikse kalatripi. Jah, kalatripp, ja isegi oli täitsa fun :). Päikesetõus oli hommikul imeilus, ja kaadrid sealt kalatripist olid nagu filmist. Täiesti vaikne meri ja kõik need lähedal olevad saared. Väga mõnus.

Käisime veel ühe Harriga Bangkokis. Peaks mainima, et suurlinna elu ikka ei anna võrrelda väike linna eluga. Just selle pärast, et suures linnas elu käib, väikses mitte. Käisime siis vaatamisväärsusi uurimas ja Baiyoke Sky on küll üks must go kohte Bangkokis, soovitan soojalt. Hea vaade ülevalt, võrreldav täitsa Empire State'ist Manhattani peale vaatamisega. Käisime veel Buddha templites, aga no praegu siit neid lugedes ei tundu nii huvitav. Neid peab ikka oma silmaga nägema.

Baiyoke Sky

Wat Arun

Wat Pho

Mis siis veel, jõulud, pass, mõttetu. Vahepeal käisime Koh Changil, osutus kolme päevaseks vihma perioodiks, vägaa lahe. Paradiisisaarest saigi pmst vihmasaar sõna otseses mõttes. Kolme päeva jooksul oli aint tund aega päikest väljas. Aga muidui oli iseenesest lahe rolleriga seda saart seal ümber sõita. veits end vabamalt tunda lasta.

Koh Chang

Aastavahetus, pass. Igav :D. A ja head uut aastat teile kõigile ka :)!

Pmst kui reis juba läbi hakkas saama siis hakkas alles kino tulema. Ma vaatasin reisi alguses, et mul 5ndal minek. 5nda hommikul ehk teisipäeval vaatasin siis, et mis kell mul täna see lennuk ka läheb, pärast tuli välja, et mul oli lend hoopis neljandal. Peaks ütlema, et draamat sai kui palju, tuju läks nulli. Vanemad üli vihased, sest me pidime ju kiiruga uut piletit minema ostma, et ma ikka tagasi saaks. Lõpuks siis sain ikka ööseks endale õnneks otselennu Londonisse, niiet vahemaandumisi ei pidanud taluma.

Londonisse jõudsil siis kolmapäeva hommikul kella 6ks. Ma isegi olin selle mõttega siis veel, et võiks isegi kooli minna aga kõik mu plaanid keeras see nässu, et ma olin suht väsinud ja rongiliiklus oli täiesti tuksis. Esiteks, kui Heathrow'sse jõudsin, läks mul lennujaamast iseenesest mingi tund aega välja saamisega. Võtsin Heathrow expressi Paddingtoni, sest eriti ei tõmbanud kell 7 hommikul see metroo idee, et tund aega Victoriasse sõita. 15 minutit sõitsin siis Paddingtoni, edasi metrooga Victoriasse ja siis alles hakkas hullumeelsus. Kuna ma teadsin juba enne, et rongid lähevad Ore'i iga tunni tagant, siis oleks pidanud minema 8.47 järgmine. Käisin niikaua Starbucksis :) ja söömas. Aga kui rongi peale juba liikusin, ootasin, mis platformilt siis see rong läheb, lampi kadus minut enne tabelist Ore'i rong ja kui siis 10 minuti pärast see tabelisse tagasi tuli, oli juba taha kirjutad cancelled. See oli hullumeelsus, sest ma niigi külmetasin oma õhukese jopega juba seal rongi jaamas. No ma mõtlesin, et eks ma säilitan rahu ja ootan siis rahulikult seda järgmist rongi. Käisin ostsin endale vahepeal kindad ka, sest ma lõdisesin lihtsalt. Kui juba kell lähenes järgmisele, jälle, cancelled. Mul viskas see ootamine suht üle juba ja mõtlesin, et kui nüüd järgmine ei tule, hakkan astuma ja mõtlen mingi muu moodus, et Hastingsisse saada. Kui siis juba kell oli vist mingi 10.40, lootsin südamest, et see rong tuleks. Jälle sama, mingi minut rongini, ja kadus jälle tabelist. Võis arvata, et veits hakkas üle viskama see. Mõtlesin, et ootan nüüd kümme minutit ja õnneks siis see rong siiski tuli, 6 minuti hilinemisega. Rong oli hämmastavalt tühi, ma arvasin, et hull tunglemine hakkab aga ei, 12 vagunit ja hea kui ühe inimese leidis vagunist. Tavaliselt need rongid ikka nii täis, et hea, kui istumiskoha leiab.

Kui siis siia jõudsin, oli hea tunne küll. Tuba oli küll sitaks külm aga hea oli tagasi olla. Järgmine päev siis kohe esimene uudis, kool jääb halva ilma tõttu ära. Hurraa tõesti, ma isegi ootasin kooli, et näha teisi aga no kui midagi tahad, siis ikka ei saa seda ju. Eks siis vedelesin voodis oma neljapäeva, puhkasin ennast veel välja ja lugesin ilusti oma kohustusliku kirjanduse ära. Pärast läksime Krissu, Elle ja Saxoniga välja, chillisime niisama. Hea oli küll ikka kõiki näha jälle. Selline oma pundi tunne juba. Ei saa ilma :).

Reede, mõtlesin, et nüüd isegi ei viitsi enam kooli. Vaatasin kooli leheküljelt, kool on. Jess tõesti, peaks vist hakkama edaspidi vastupidiselt mõtlema, äkki õnnestuks. Kooli läksime siis rongiga, jeap, nii vipid oleme, et nüüd käimegi koolis rongiga. Kool oli tõsiselt ilus iseenesest. Ma tahtsin kaamera võtta aga mu kalaaju ei suuda ju seda mäletada, niiet loodetavasti siis esmaspäev mäletab võtta kaasa. Käisin vahetasin oma englishi HL'le ja maths'i SL'le. Hispaania keel oli esimene, peab vist veidikene jälle vaatama seda, ikka ajapikku tahavad need keeled ära ununeda.
Ja, pmst peale seda oligi kool läbi. Me suutsime veel siiski kolmeni koolis passida, et keemiasse, aga kool jäeti rahva vähesuse tõttu ära niiet jah, lühike päev. Aga kurnas tõsiselt ära, suht väss hetkel.

Vähese aja pärast oli mõte kinno minna, midagi muud nagunii ei ole teha ja oma nädalavahetust peab ju vastavalt alustama ka.

Aga oma edasisi postitusi proovin siis veidikene tihedamini kirjutada jälle, niiet peatse jällenägemiseni.

Ilusat talve teile kõigile :),

Ciao,

36 h

Teree,

Laupäevast räägiks siis kõigepealt. Tore, et Lisa haigeks ei jäänd, muidu oleks Londoni tripp ära jäänd. Kõik tahtsid veits haiglased olla see nädal millegi pärast. Aaga jah, niiet siis, 8.58 rongi peale, ma tean, me olemegi normaalsed ja meile meeldibki laupäeviti ka magamata olla. Poolteist tundi rongiga Charing Crossi ja kohe Oxford Streeti šhoppama. Ma jõudsin mingi 5 poodi ära käia kui need ühe poe ühe pooleni alles jõudsid, niiet suht tüütu oli neid oodata :D. Rahvast oli ikka nagu alati, väga väga palju. Pmst terve London oli meil Oxford Streetil edasi tagasi käimine kuni me juba ära väsisime ja läksime lihtsalt Starbucksi istuma. Kella 4ks olime kõik läbi nagu läti rahad ja siis pmst hakkasimegi juba tagasi rongi peale suunduma. Teised olid ka kuskil Londoni peal laiali, tahtsid ka veel enne minekut näha aga ei viitsind ootama jääda neid, sest teistel oli suur häda juba koju saada. Naised nagu naised ikka :D.

Kella 5st sii charing crossi ja sealt siis Hastingsisse tagasi. Mõtlesin, et ongi hea saan rahulikult hakata pakkima ja vaatama, kuidas ma pühapäev oma tripi teen. Minu rõõmuks olime me tglt targad, et varem koju läksime, sest kui ma kella poole 8 paiku hakkasin rongi aegu vaatama, siis ma hüppasin peaaegu ehmatusest lakke. Esimene rng läheb pühapäeva hommikul kell 7.30. Mul oli vaja kella 8ks Heathrow's olla. No jooksin alla ja karjusin hostidele, et mul tõsine probleem.

Nii ma tglt pärats jõudsin õnneks lahendusele, et Saxon ja Elle on Londonis ja Saxon elab ju Gatwicki juures, sealt oleks esimene rong länd londonisse kella 3 paiku, mis oleks just sobinud. Kui kell umbes 8 oli vaatasin kiiruga uued rongiajad laupäevaks, et saan kohe hakata minema. Ei hea, et rongid veel laupäevalgi ainult 21.45ni sõitsid, aga Andy soovitas mul varasema rongi võtta igaksjuhuks, kui nad peaksid selle viimase rongiga mingeid trikke tegema. Niiet rong läks siis 20.58, mis andis mulle täpselt tund aega aega endal kohvrit pakkida, riidesse saada ja rongijaama minna. No hakkasin siis oma rekordkiirusega kohvrit pakkima. Pmst, viskasin neid asju mis silma jäi ja umbes vajalikuks pidasin kohvrisse ära ilma üleliigse mõtlemiseta. Pole ime, et pärast, kui hakkasin mõtlema, et kas ma isegi jätsin midagi maha, siis kohe tuli meelde kaks asja, mida ma endale 2 nädalat korrutasin, et EI JÄTAKS maha. Plätud ja kõrvaklapid, võite ise uskuda, kui huvitav öö mind heathrow's ees ootas ilma kõrvaklappideta.

Kui ma siis juba rongijaama suundusin jõudsin ilusti rongi peale aga ma ikka mõtlesin, et kas minna Saxoni juurde või siis otse Heathrow'sse. Ma helistasin neile oma miljon üks korda, kas said selgusele selles osas, kas sinna saab, siis Saxoni munemiskiirusel ma juba suutsin ümber otsustada, et ma lähen otse Heathrow'sse välja ilma vahepeatusteta. Jõudsin kuskil kella 11 paiku siis Victoria'sse ja teised olid mul isegi vastas. See oli soe üllatus, et nad viitsisid veel oodata isegi. No mul palju lobisemisaega ei olnud, sest ma tahtsin enne südaööd lennujaama jõuda kuna rongi pilet oli valid until 12.12. Kui ma juba siis Piccadilly line'ga lennujaama suundusin, siis esimene metroo läks täiesti teises suunas, sest see lõpus hargnes kaheks ja ma olin just selle metroo peal, mis Uxbridge sõitis. Pidin siis vahepeal maha minema ja ootama järgmist, et heathrow'sse saada. Sellega oli ka jama, sest metrood mis öösel sõitsid läksid Terminal 1,2,3 and 5'i aga mul oli 4ja vaja saada -.-. Kui pärast välja tuli, et enam ei sõidagi metroo sinna, siis ma pidin bussi sinna terminal 4 võtma. No mulle meeldib ka õudsalt kohvritega ringi reisida südaööl kuskil Londonist väljaspool.

Lõpuks siis, kui kell juba pool 1 sai olin Heathrow's. Edasi ootas kõigest 10 tundi ooteaega lennukini. Läksin kuskile kohvikusse ja terve terminal magas. Inimesed olid põrandal lasid und ja kõik kohad olid kinni. Istumiskohti oli ka väga raske sealt leida. Ma alustasin oma terminali eluga seal. Pakkisin kohvri rahulikult lahti ja vaatasin mis kaasa võtsin ja käisin pesemas jne :D. Mida sa muud ikka seal teed, und ka ei olnud. Vahepeal kohvikus oli üks bulgaaria tüüp, üli lahke ja sõbralik kes oma iphone kõrvaklappe mulle lahkelt jagas ja üldse pärast hakkasime juba rääkima. Üli chill vend oli, vähemalt ei pidand ns lampi passima seal, sai vestluskaaslase. Olgugi, et ta oli 31 aastane :D, aga huumorit sai.

Kell 8, kui lennujaam suhteliselt pungil rahvast juba oli, sai check-in'i ka teha juba. Pärast kui lennukisse jõudis, siis oli hämmastav, kui uhke lennuk see oli. Jet Airways, ma mõtlesin mingi kohutav ront India lennuk raudselt. Aga ei, üli mõnus ja suur lennuk. Kõikidel olid oma telekad ees ja mingi uusimaid filme sai sealt vaadata ja muusikat kuulata jne. Vähemalt igavusse ei surnud. Ma magasin selle 9 tunnise sõidu järel umbes tund aega kokku ja hoolimata mu suurest näljast, ma magasin oma toidukorra maha. Hea hea.

Kui Mumbaisse juba jõudsime, siis saime otse teise lennukisse minna, mis oli hea. Ei pidanud üleliigselt aega veetma lennujaamas jälle. Lennuk läks kohaliku aja järgi kuskil kell 2 ja kell 7.40 oli siis Bangkokis. Kerge 36 tunnine tripp oli taga.

Kui kohale juba jõudsin, siis oli nii hea, pikk tripp taga ja pikk puhkus ees. Küll aga ma pidin veel bussi Pattaya'le võtma, mis oli suht tüütu. See ka veel, et ma pidin bussi ootama tund aega. Ma ei saand vanemaid ka kätte, niiet ma ei teadnud üldse, mida ma siis teen, kui siia jõudsin. Poole tee peal õnneks paps helistas ja ütles, et me tuleme sulle vastu siis oli kergendus, sest ma ei taha teada, mida ma oleks siin lampi tegema hakand:D.

Esimene asi, kui bussist maha tulin, kuumus. Täiesti õudne, kui palav siin hommikuti on. Mingi kerge 36 kraadi ja ma oma tossude ja teksadega nagu turist ikka. Ja bussist maha tulles siis veel kõndima ka, et meie apartamenti kunagi jõuaks. Peaks mainima, et tõsiselt, see rendikas on parem kui hotellid. Me oleme üli läehdal seda hotelli, kui me siin kolm aastat tagasi käisime.

Siia jõudsin, siis kohe poodidesse. Mul oli vaja lühikesi pükse ja plätusi kohe :D. Pärast veel veits pikutama päikse kätte ja siis otse magama. Ma jäin mingi kell neli magama ja tõusin kell 12 öösel üles, polnud und enam. Ja nii siin ma istun veel ja kirjutan oma uneajast blogi kell pool 4 öösel :D. Peaks vist ära magama minema, sest ma ei taha ilusaid päiksepaistelisi ilmasid siin ära raisata.

Kena talve teile kõigile muideks, ma loodan, et teil vähemalt lumi maas, muidu ma tunnen kaasa teile :D.

Ciao,